“Kõik see, mis varem tegemata jäi, tuli nüüd ära teha.”

Tulin PTG-sse päevasesse õppesse. Kui kool algas tagasihoidlikult ja arglikult, siis üsna kiirelt paari kuu möödudes juba elu kees. Kohe kaasati kooli õpilasesinduse tegevustesse ning klassijuhataja Leili Jaagant julgustas kirjutama projekte. Esimene katse kooliga Estonia teatrisse ei läinud küll läbi, kuid andis korraliku hoo sisse. Klass oli niivõrd äge, et käisime perekonniti läbi ning tegime tüksteise juures koosistumisi. Hilisest õppimisest tahtsime ikka viimast võtta ja kõik see, mis varem tegemata jäi, tuli nüüd ära teha. Hommikul sai lapsed lasteaeda viidud ja siis ise koolis tutipidu tähistama hakatud. Ega klassipulmgi ära ei jäänud. Tõeliselt äge kogemus kogu eluks! Ei tea ühtki ideed, mis oleks jäänud proovimata ning õpetajad tulid alati ideedega kaasa. Näiteks sai käsitööring loodud, kus ka koolitööd tehtud sai.

Mõned meenutused veel:

Urmas Leki tunnis olid mul kord lapsed kaasas ja ühel hetkel hõikas poeg üle klassi: "See on nii igav! Kaua see veel kestab?" Piinlikkus kestis vaid hetke, õpetaja muutis tunni sisu selliselt, et ka viieaastasel oleks tunnis põnev olla.

Aavo Jakobsoo ikka piinas mind tähtaegadega ja tegi selgeks, mis tähendab tähtaeg. Sain aru, et teistele ta andis ikka järele, kuid minu osas järeleandmisi ei teinud. Enne kooli lõpetamist asusin tööle projektijuhina, kus tõesti kõige olulisem osa oligi tähtaegadest kinnipidamine. Siis mõtlesin küll, kuidas mul tegelikult vedas õpetajaga.