“Usun, et igaüks on suuresti oma hariduse sepp.”

Leidsin oma tee Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumisse, kui olin astumas 12. klassi. Olin eelnevad kaks aastat õppinud Pärnu Koidula Gümnaasiumis, kuid lahkusin sealt, sest tahtsin endale paindlikumat õppekava – minu elu oli selleks ajaks palju muutunud. PTG-s leidsin täpselt selle, mida otsisin ja rohkemgi veel.
Tulin koolist, kus õppis mitusada õpilast ja paralleelklasse oli palju. Seepärast oli minu suureks positiivseks üllatuseks PTG väiksus ja kodusus. Väga meeldis, et tundides, näiteks ajaloos ja ühiskonnaõpetuses, sai pidada päris arutelusid. Õpetajad olid vastutulelikud ning õppimise juures puudus liigse stressi tunne – materjalid anti varakult kätte ja nendega sai rahulikult tutvuda. Väga heaks näiteks paindlikkusest oli seegi, et õppetöö toimus nii hommikuses kui ka õhtuses vahetuses. Kui mingil põhjusel hommikusse tundi ei jõudnud, sai sama tunni õhtul järele teha ja lünki ei tekkinud.
PTG on mõeldud just neile, kes õpivad muu elu kõrvalt. Nii sain ka mina korraga töötada ja koolis käia – mis mõnes teises Pärnu koolis poleks olnud võimalik.

Üheks oma suurimaks saavutuseks pean seda, et töö kõrvalt õppides tõin koolile ajaloo-olümpiaadi piirkondlikus arvestuses III koha ning 12. klasside arvestuses II koha (edestades muuhulgas ka oma endist kooli). Suured tänud selle eest lähevad PTG staažikale õpetajale Karin Kurvitsale!

Kuna spetsialiseerusin hiljem erialale, mis hõlmab väga erinevaid ühiskondlikke valdkondi ja inimesi, oli mul hea meel saada esimene sügavam kokkupuude erinevustega just Täiskasvanute Gümnaasiumist. PTG on läbilõige ühiskonnast: koolis õpib nii alaealisi kui ka kolme lapsega isasid, nii töötavaid kui ka mittetöötavaid inimesi jne. Isegi kui kõik ei plaani edasi õppida ülikoolis, saab iga õpilane koolis arendada olulisi sotsiaalseid oskusi.

Minu koolitee PTG-s kulges väga hästi. Sain tuttavaks paljude inimestega, kellega suhtlen tänini. Väga meeldisid sügisesed koolipere tutvumispäevad  Valgerannas ja jõuluaja orienteerumine Pärnu linnas. Ühtsust kasvatas ka õpetajate päev. Kuna kool on väike, tekib seal ruttu perekondlik tunne. Reaalainetes toetasid mind väga õpetajad Eve Sinikas ja Leili Jaagant. Kuna luterlikus teoloogias on vaja tugevat saksa keelt, siis tänud kuuluvad ka Eve Zekkerile, kellega sai väga heas väikeses grupis õppida keelt vahetult ja tõhusalt.
Meie ühiskonnas on levinud stereotüüp, mida toidavad ka nn. „eliitkoolid“, justkui määraks inimese saatuse ja staatuse kooli nimi lõputunnistusel. Julgen selle ümber lükata – mina pääsesin tugevate sisseastumiseksamite tulemustega ülikooli, lõputunnistusel just Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi nimi. Kes teeb, see jõuab!

Usun, et igaüks on suuresti oma hariduse sepp. Kui oled oma eesmärgis kindel ja tead, miks sa midagi teed, siis tasub see alati ära.