“Justkui jalad viisid mind enne, kui mõistus järele jõudis.”
Otsus tagasi kooli minna tuli endalegi ootamatult. Justkui jalad viisid mind enne, kui mõistus järele jõudis. Algul oli väga raske, sest minu kooliajast oli möödas juba mitu aastat. Õnneks olid õpetajad väga toetavad ja sõbralikud.

Mäletan, kuidas 9. klassis olin matemaatika ja eesti keele tundides tihti ainus õpilane, kes püüdis eeskujulikult igas tunnis kohal olla. Aja jooksul hakkas kool mulle üha rohkem meeldima ja otsustasin, et lähen gümnaasiumi lõpetamiseni välja.

10. klassis tulid mõned uued õpetajad. Mäletan siiani oma esimest eesti keele tundi Tiina Neemega. Varem andis mulle eesti keelt Merli Tolli, kes oli alati nii südamlik ja armas. Kui Tiina esimest korda klassi tuli, jättis ta kohe väga konkreetse ja isegi karmi mulje. Kuid see oli vaid esmamulje, tegelikult on ta väga humoorikas ja tore õpetaja.

Kogu koolitee jooksul kogesin palju toredaid hetki ja kohtasin imelisi inimesi. Need aastad jäävad mulle meelde ainult heade mälestustega. Olen kogenud, et õppimiseks ei ole kunagi hilja, vaja on vaid julgust ja tahtmist alustada.